27. juuni 2016

Lõpp paistab


Ja selle üle on nii veider mõelda. Vähem kui kolme nädala pärast olen juba taas kodus, et oma normaalse eluga jätkata. Või kas üldse on selline asi enam võimalik? Üks osa minust, see, mis igatseb jaheduse, kama, sauna, kassi ja pere järele ning kellel aeg-ajalt viskab vaatamata ülitoredatele korterinaabritele rahvusvaheline ühiselu parajalt kopa ette, tahab tagasi minna. Aga teine, see reisisell, mis pole enne rahul, kui ma Eestima pinnalt jälle eemal olen, tahab siia jääda. Kahjuks peab see viimane vähemalt aastaks pettuma, kuna õpingutega tuleb ühele poole saada.

Huvitav oli paar nädalat tagasi jõuda selgusele päris mitmes kohas.

Üks asi on see, mida mõtlevad inimesed uues riigis, kui nad näevad uustulnukat siin rabelemas ja näiteks keelega mässamas, teine aga - mille peale mul ei tulnud pähegi mõelda - on see, mis on peas neil, kes kodumaale jäänud on. Valdav enamus minu suurepärasest sõprusringkonnast on vabama mõtlemisega sarjast “ole õnnelik, ela ise ja lase teistel elada”, toetades minu rännakuid ja tahtmist Eestimaa tolm jalgelt pühkida ning takkajärele häid mõtteid saates ning edu soovides. Selletõttu tuligi mulle üllatuseks, et on ka inimesi, kes selle asemel, et iseendaga tegeleda, hakkavad hoopis oma ülipatriootlikku  eluviisi teistele peale suruma, üritades tekitada lahkujale tunnet, et tema näol on tegemist hingemugavuspagulase ning läbi lillede öelduna ka riigireeturina, kes ei soovi oma kodumaale panust anda.

Sama jabur on ühe poliitiku väljaütlemine, et 27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element. Kui selline arusaam hakkab meie riigis uues normaalsuseks muutuma (täitsa põnev näha, kuidas miski ühe aastaga muutub), ei ole midagi imestada, kui noored Eesti tulevikku laste saamisega panustada ei taha ning selle asemel hoopis millegi muuga tegelevad. Või selle esimese üldse välismaal ette võtavad, mida mina enda puhul üldse võimatuks ei pea. Lapsed mulle väga meeldivad ning ma tahaks neid saada just selle põhjusel, et MINA neid tahan ja mul on selleks võimalus, mitte selleks, et ma oma riigile (või üldse kellelegi) midagi võlgnen.

Ah, aitab küll. Absurdne poliitika ja sõge radikaalne rahvuslus ajavad mind närvi.

Möödunud reedel, 17.  juulil oli meil Cucurumillos aastalõpupidu, millele eelnes viimane tööpäev/hommik, kus olid kohal kõik lapsed. Tehti pitsat, jagati kingitusi ning õhtul olid kohal ka lapsevanemad, kes pärast väikest tseremooniat, kus tänati õpetajaid ning anti lastele lisaks pisikestele kingitustele ka nende joonistused kätte, panid üles suured lauad ning valmistasid ette õhtusöögi. Mina mõtlesin tükk aega, et kas ma peaks midagi ise ka tegema, sest olin viimased nädal aega juba vihtunud pisikestele kivikestele puid joonistada, mis siis hiljem kooli poolt mälestuseks kingiti. Mõtlesin ja mõtlesin ning lõpuks kaks päeva enne pidu otsustasin, et ostan savi ja värve ning teen igaühele Murcia kuumustest inspiratsiooni saades mälestuseks pisikese päikese, mis ka külma suudab teha. Tundub, et neile meeldis.

Mulle endale anti lastevanemate poolt kingituseks suur lillekimp ning kaust nii armsa tänukirja ning laste joonistustega. Viimane on parim mälestus, mis üldse olla saab.

See päev oli ülitore ning samas ka väga kurb, kuna ma tean, et kohtusin sel õhtul osade laste ning vanematega viimast korda. See jõuds mulle kohale siis, kui kallistasin viimast korda üht viieaastast poissi ning tema sõpra, kellega mul käis terve aasta jooksul väike “varga-politsei” mäng. Alguse sai see siis, kui ma aasta alguses maalimissaalis oma algelisi maalimisoskusi ühe punase kassi kujul paberile panin ning hiljem, kui olin lõpetanud, needsamad noormehed minu juurde tulid, kätest kinni haarasid ning õue seina kõrvale “vanglasse” seisma panid sel põhjusel, et ma olevat värvi varastanud. Mina oma tollase keeleoskusega ei saanud muidugi midagi aru ning alles Cristinalt uurides jagasin, mis toimus. Igatahes läks see mäng kuidagimoodi ja mingi põhjusel edasi ning kestis terve aasta, minnes põnevamaks selle võrra kuidas mu keeleoskus arenes.

Lapsevanematega hüvastijätt oli sama kurb kui laste endiga, kuna nendepoolset hoolt, toetust ja abivalmidust sain ma tihti tunda ja ja olen ülitänulik. Näiteks kuidagi sattusin ühele emale rääkima, et elame meie korteris neljakesi ning meil on ainult kaks ventilaatorit ning õhukonditsioneerist annab vaid unistada. Kui peaaegu iga päev on õhutemperatuur üle 30, teeb selline asi meele pisut mõruks. See ema ütles siis äkitselt, et tal on kodus üks ventilaator, mida ei kasutata ning mille ta võiks mulle laenata, kuni ma veel siin olen. Kuna tegu oli päris suure pirakaga, mis seisab põrandal, võtsin ühendust ühe siinse väga hea sõbraga, kellele on auto, ning nõndaviisi saime selle teisest linna otsast ära toodud. Ülihea! Tasub ikka uurida.

Pärast lõpupidu algas suvekool, kus lapsi on 12, ehk siis umbes pooled. Päevaplaan on hoopis vabam, näiteks pole meil enam hommikuringi, lõunaeinet (seekord võetakse söök igal hommikul kodust kaasa, mis tähendab, et ma ei pea enam hommikuti puuvilju hakkima ja hiljem tervet hordi nõusid pesema) söövad kõik ning hiljem määrivad kasvatajad lapsed päikesekreemiga kokku ning saadavad nad õue, kus neil on võimalus väikeses lastebasseinis sulistada või “hullu dušiga” mängida. Viimane on veevooliku otsa teibitud plastpudel, kuhu on augud sisse tehtud ning kust vesi dušina välja voolab - lapsed armastavad seda, eriti sellise kuumusega nagu siin igapäevaselt on. Suvekoolimöllu on jäänud veel neli päeva ja siis ongi Cucurumilloga kõik ning pean jätma hüvasti õpetajate ning kõikide ülejäänud lastega, kes seal on. See saab raske olema. Kuidagi õnnestus neil kõigil mulle sügavale südamesse pugeda ja hirmus kurb on neist lahkuda.

Kuumaga olen tähele pannud, et ükskõik kui palju ma öösell ei maga, ärkan ma nädalavahetusttel, kus ometigi võiks magada ju pisut kauem, üles juba kell 9. Nii palav on lihtsalt. Ja ma ei väsi päeva jooksul ära, isegi kui olen nädal aega järjest öösel vaid viis-kuus tundi maganud. Inimese kohta, kes eelnevalt vajas 8-9 tundi, et päeval funktsioneerida, on see päris suur muutus.

Mis veel?

Kord kõndisin taaskord hommikul tööle. Jõudsin ühe imepisikese ülekäiguni, kus sõidutee laius oli kõigest paar meetrit, kuid sellele vaatamata oli sebra lõpus foor. Minu kõrval seisis väike poiss, kes kannatlikult rohelist tuld oodates tee ääres seisis. Vaatamata sellele, et autod ei tulnud ning kannatamatud täiskasvanud pisikese teelõigu punase tulega ületasid, olin selle poisi kannatlikkusest inspireerituna kogu selle aja, kuni tuli vahetus, temaga sebra ääres nagu korralik liikleja.

Kord jälle kõndisin hommikul tööle ning möödusin meie maja kõrval asuvast kirikust. Panin tähele, et osad autojuhid, kes üle vana silla sõites kirikuni jõudsid, lõid viimasest möödudes rooli taga risti ette. Väga huvitav.

Laupäeval käisime meie korteri neidudega Cartagenas laevareisil. Tegu oli ühe looduskaitseorganisatsiooniga, kelle vabatahtlikud ja töötajad käivad vahepeal muuhulgas ka laevaga Vahemerel, et otsida delfiine, vaalu ja muid mereelukaid, et neid pildistada ja vaadata, kuidas neil läheb. Ühel sellisel suurepärasel vaatlusreisil saime meiegi kaasas käia. Oli imetore päev!!!


Ülal vasakul oleva sandaali tegi igaühele Cristina isa. Paremal asuva kivi, millel külgede peal kirjas Cucurumillo 2015-16 ning taga lapse nimi, sai endale samuti igaüks (värv varieerus). Allolev päike on minupoolne nikerdus.

Mõni näide sellest suurepärasest kaustast, mille ma Cucu vanematelt sain. Ma pole mitte kunagi elus veel nii stiilset viiulit näinud!!

Ja siin me oleme - kõik kasvatajad ühe viieaastase poisi pilgu läbi.
Merereis alga!!! Fotojaht mereelukatele oli väga edukas. Pildil grindad (ing. k. pilot whale, aga sellest ei tasu end eksitada, kuna nad kkuuluvad delfiinidega samasse perekonda)





Vahepeal nad lihtsalt kulgesid meie laeva all ja kõrval, ise puristades ning omavahel vesteldes, sekka mõni keerutus.


Ja vesi oli nii sinine!

Sünkroonujumise meistrid olid nad ka.


Seal, neile kaljudele lähemal, tegime ujumispeatuse. Kaotasin ära ühe läätse - ei tasu ikka niimoodi ujuma minna. Kusjuures, need mäed seal on Natura 2000 kaitseala, kuid mingid rikkurid tahavad sellele vaatamata juba aastaid sinna mägede vahele sadamat ehitada. Tiirutasime seal tükk aega ringi ning üritasime pildistada delfiine, kes seal lahesopis mõnusasti elavad. Rahulikku sopikesse, kus selline haruldane elu käib, ei tohi idagi teha, ning selle eest merekaitsjad seisavadki.  Kogu selle reisi ajal saingi aru, kuivõrd tänuväärt tööd nad ikka teevad.

Vaatamata sellele, et meri paistab pealtnäha üsna rahulik, kõikus meie laev Else vahepeal ikka päris korralikult. Nii mõnelgi võttis see pea ringi käima, minu tegi uniseks.



Jõudsime Cartagena sadamasse tagasi.




Ja siin ta on - meie alus Else kogu oma ilus, härra sinises oli meie vahva kapten Pedro.

11. juuni 2016

Kisub kuumaks...

... ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Neljapäeval oli väljas 38 kraadi. 38!!!

Neljapäev oli üldse vaba, kuna on mingi Murcia regiooni pidustus. Mina ja mu eestlannast korterikaaslane Lea tähistasime seda eriti patriootiliselt ning sõitsime hoopis Alicantesse, mis asub Valencia autonoomses piirkonnas. Väikene sõit rongijaamast trammiga ning jõudsimegi randa, nagu plaan ette nägi. Mõnus meretuul ja sealne õhk tegid meid väga rõõmsaks ning paar-kolm tundi ujudes ning päikest võttes möödus kui linnulennul (vesi Vahemeres on ÜLImõnus). Tore oli korra ära saada. 

Kui me õhtupoole tagasi Murciasse sõitsime ning rongist Murcia del Carmeni rongijaamas välja astusime, oleks meile nagu vastu nägu virutatud - õhtune kuumus mõjus täpselt sedaviisi. Tunne oli täpselt selline, nagu korralikus kuumas soome saunas istudes oleks keegi veel fööni täiskuumusel ja -võimsusel suunaga näkku tööle pannud. Ma ei ole kunagi midagi sellist kogenud. "Ja see ENDISELT pole veel midagi!" Oeh, metsa kõik see värk. Koduteel nägimegi, et tänaval asuv termomeeter näitab numbrit 38. Kell oli pool kuus õhtul.

Kodus tuli välja, et ma olen täiesti ära põlenud. Totaalselt. Ainukesed puutumata kohad olid need, mis olid ujumisriiete all peitu jäänud. Olin viimati nii põlenud kaks aastat tagasi Portugalis, pärast mida tekkisid mu rindadele, kõhule ning reitele vesivillid ning nahk koorus kenasti maha. Nüüd ma seda aga korrata ei tahtnud ning hakkasin end igasuguste ihupiimade ning aloegeelidega sisse määrima. Asi oli nii hull, et võtsin kapist ühe voodilina, tegin selle märjaks, keerasin selle omale ümber ning patseerisin selle toogaga siis mööda korterit ringi nagu mõni vanakreeka jumalanna. 

Muidu oleks täitsa savi olnud, vahepeal ikka juhtub, kuid reedel oli Cucurumillo grupipildistamine. Lootsin, et äkki saab punetuse järgmiseks hommikuks maha (Lea andis mulle isegi värsket aaloed - nad oma ökofarmis kasvatavad seda ning ta oli ühe mõõgasuuruse lehe koju kaasa tassinud), aga mu suureks üllatuseks nii ei juhtunud. Üks mu töökaaslane pistis naerma, kui mu vähkpunast nägu järgmisel hommikul nägi, ning teine uuris kaastundlikult, et mis minuga küll juhtus. 
Pildistamise ajaks olin ikka nagu vähk. Mis seal ikka. Tore mälestus.

Eranditult KOGU AEG on palav. Ärkad hommikul üles - palav. Tuled töölt - palav (mis on igati loogiline, kuna mu töö lõppeb kell 14, mis on siesta algusaeg. Ja siestat kuuma pärast peetaksegi. Nüüd lõpuks saan sellest aru). Lähed aga öösel kemspu - ikka palav. Täna hommikul ärkasin juba kell 9 üles (on laupäev!) ja oli palav. Päike oli pilvede taga, aga ega see kuuma eemal hoia. Küll aga on mu nahk enam-vähem terveks saanud ning ei puneta enam nii hullusti. Loo moraal - PÄIKESEKREEM. Ja kui sul see juba peal on, PANE VEEL. Eesti päike võrreldes selle siinse põrgutulega on pehme nagu kassipoeg.

Oh, leidsime kodust ka ühe jahutava kehapuudri, mille jättis meile siia üks Filipiinidelt pärit endine vabatahtlik. See päästab siin meie elu. 

Mis siis veel?

Sarjast "Tavaline õhtu Hispaanias". Kord rääkisin Skype kaudu ühe sõbraga, kui korraga kuulsin, kuidas terve hord tuletõrjeautosid sireenide huilates mu akna alt mööda läks. Ma ei teinud sellest suurt numbrit, kuna selliseid asju juhtub üsna tihti. Kümmekond minutit hiljem aga koputas mu uksele Alenka ning küsis, et mas ma teadsin, et meie majas on tulekahju, täpsemalt esimesel korrusel asuvas saiapood-kohvikus, kust ma mõnikord isegi olen käinud. 
No mis juhused...
Keegi meid evakueerima ei tulnud, seega polnud tuli ilmselt nii suur, kuid suitsuhaisu oli meie korteris tugevalt tunda küll. 

Natuke maisematel teemadel ka. Mul on nüüd Viljandis kodu, kuhu saan augustis sisse kolida. Vähemalt selle pärast ei pea enam muretsema. Nüüd tuleb ainult leida veel variant, kuidas asjad Eestisse saab. Kindlasti midagi leiab.

5. juuni 2016

Kakast ja kevadest

Sellise hurmava ja kindla peale lugema kutsuva pealkirjaga postitusega tahaksin tuua väikese pilguheidu Cucurumillo natuke kahepalgelistele hügieeninõuetele. Nimelt sain teada, et lapsed ei pese pärast WC kasutamist käsi. Alles nüüd, aasta lõpus!

Aeg-ajalt tuleb mul osadele lastele WC-s seltsiks olla – mitte et nad sealsete protseduuridega ise hakkama ei saaks, aga mõned tahavad, et neil lihtsalt keegi kõrval oleks. Aasta alguses, kui mu kohaliku keele oskus oli -C2 ja alla seda, ma saatjarollis ei pidanud olema ning nendelgi paaril harval korral oli tegu kaheaastastega, kellele tuleb pidevalt kõiksugu asju meelde tuletada (hämmastav, kui kiiresti nad unustavad!), seega ei osanud ma midagi kahtlustada. Kui aga eelmisel nädalal üks nelja-aastane pärast asjaajamist lihtsalt vannitoast välja jooksis ming minu meeldetuletuse peale käsi pesta mulle suurte silmadega otsa vaatas ning „miks?“ küsis, otsustasin, et uurin teiste kasvatajate käest järgi – midagi on natuke nihu.

Minu suureks ebameeldivaks üllatuseks tuli välja, et kasvatajatel (peale ühe) tundus olevat üsna savi. „Meil on juba niigi palju asju neile pidevalt meelde tuletada...“ Kõige naljakam on see, et enne sööki lähevad kõik pikas rongis alati käsi pesema. Samuti enne saiategu, ning kui keegi selle käigus oma nina, juukseid, suud või mida iganes puudutab, peab ta uuesti pessu minema. Ja nüüd on korraga nii raske meelde tuletada, miks on oluline pärast tualetiskäiku sama teha.

Võtsin siis teema üles meie igal esmaspäeval toimuval koosolekul, kus kõik lapsed on kohal ning kus neil on võimalus oma arvamust, meeleolu või mida iganes jagada. Küsisin siis, et  kelle arvates on oluline pärast pissimist-kakamist käsi pesta. Kõik tõstsid käed. Hüva. „Kes teab, et miks see oluline on?“ Vaikus. Lõpuks ütles üks poiss ebalevalt: „Äkki selleks, et haigused ei leviks?“ Mis on ju õige. Lisaks veel see, et kui väikesed pissitilgad ja kakatükid käte külge jäävad, levivad nad mänguasjade ja üksteise puudutamise kaudu igale poole ja mina isiklikult ei soovi mängida mänguasjadega, mis on nähtamatut kakat täis. Seda kõike ma lastele ka seletasin.

Küll aga ei öelnud ma välja, et minu arvates on see lihtsalt rõve. Kohe kindlasti pole ma mingi puhtusemaniakk (küsige mu ema või õe käest), aga teisi inimesi austan ma piisavalt, et mitte oma väljaheiteid sellisel moel teistega jagada.

Pärast minu etteastest võttis sõna üks kasvataja umbes sedamoodi: „Lapsed, täiskasvanud ütlevad teile veel tükk aega, mida te peate tegema ja mida mitte. See on nende arvamus. Teie asi on kainelt mõelda, miline lähenemine teile sobib ja milline mitte. Mina ka mõnikord unustan käsi pesta ja kui mõnikord vett ei ole... noh...“
Oeh, suur aitäh toetuse eest. Ja mina arvasin, et pärast tualetiskäiku käte pesemine on üldine viisakus ja sama elementaarne asi nagu enda riidesse panek, mida lapsepõlves õpitakse.

Igatahes nüüd ma siis tean vähemalt üht kindlat põhjust, miks ma talvel kogu aeg haige olin. Mu korterinaaber Alenka ütles kõige selle peale ainult muiates: „Noh, nüüd me siis teame, miks hispaanlased tervituseks suudlevad, mitte kätt ei suru.“

Muidu on kevad Cucurumillos täies hoos. Mai keskel hakkasid 30-kraadised suvele lähenevad ilmad, mille peale kogenud murcialased ainult käega löövad ja mind lohtavad: „See pole veel midagi! Vot juuli keskel ja augustis läheb siin põrgu lahti – 45 kraadi ja tuult ei ole üldse!“ Huh, õnneks on mu tagasilend põhja juba 17. juulil.

Rõõmuga võin lõpuks öelda, et mu hispaania keele oskus on siin ellujäämiseks enam-vähem piisav. Jah, ma ikka mõnikord iganoreerin fakti, et ma vist peaks ka nimisõnade määravaid artikleid kasutama, aga kuna minust saadakse aru ja ma ei taha nendega endale liigselt peavalu valmistada, ei lase ma end heidutada. Ja vahet pole nende terve hunniku minevikuvormidega. Kui ma keskenduks igale pisikesele veale, mida ma siiamaani teen, ei räägiks ma üldse. See muidugi ei tähenda, et ma vigadest ei õpi.

Uskumatul kombel on käsil mu viimane kuu Cucurumillos. Kuhu musta auku terve see aasta on kadunud, mina ei tea. 17. juunil on meil lõpupidu, pärast mida algab suvekool, milles osaleb vaid kümmekond last, seega saab meil eriti rahulik olema. Suvekoolis trallime mina, Tina ja Cristina kuni 30. juunini ning siis ongi kõik. Mis pärast seda seal saab, ei tea issand jumal ka, kuna mu töökaaslased järgmisel aastal enam ei jätka ning kuna ka Adriana on läinud, on tuleval aastal kõik kasvatajad uued. Eeldusel, kui lapsevanemad kedagi leiavad.

Minul aga on siis mõned päevad aega, et asjad kokku pakkida, need Eestisse saata, viimased pisaraterohked hüvastijätud Murciaga teha  ning siis end 9. juuliks Barcelonasse vedada, kus toimub ajaloo esimene Kataloonia etnolaager. See viimane jõudis minuni tegelikult üsna juhuslikult, kui mu Facebooki seinale vastava sisuga kuulutus ilmus ning saanud teada, et ma sel ajal enam ei tööta ning ma niikuinii juba samas riigis olen, tundus mitteosalemine ikka päris rumal. Kataloonias olen kuni 17. juulini, siis lendan koju, kallistan oma Juuru Lasteküla SOS pere ära, teen oma (süldi)trioga Viljandi folgiks proovi (tulge Tantsumajja kuulama!) ning lähen siis 19. juulil Eesti etnosse. Igav mul ei hakka.

Aga tagasi Cucurumillosse.

Kevad algas meil siis, kui me oma „aastaaja lauakesel“ olevad asjad ümber vahetasime. Suur paberist koobas, mille sees magasid puujuurelapsed oma talveund, asendus paberist lillekeste aiaga. Kusjuures, mul on siiamaani meeles põhikooliajal käsitööringis õpitud paberlillede tegemine, seega oli äge seda ka Cucu rahvaga jagada.

Mulle väga meeldib kogu see laste ettepanekute arvesse võtmine ja hiljem nende ideede elluviimine. Näiteks tahtsid lapsed meie igateisipäevasesse saiateosse natuke särtsu lisada ning panid ette hakata tegema värvilist saia. Miks mitte! Mu töökoht on oma olemuselt väga ökomöko – kogu toidukraam tuleb ühe lapsevanema ökopoest, samuti saiajahu (spelta, mitte tavaline valge nisjuhau). Kõike seda arvesse võttes jäid keemilised toiduvärvid arutlusest välja ning tuli hakata mõtlema looduslikuma poole.

Saime sealt ökopoest looduslikke toiduvärve, kuid mingil põhjusel oli sai, mille tainas oli eelmisel päeval olnud heleroheline, pärast küpsetamist sama valge nagu tavaliselt. Mis seal ikka, läheme siis veel looduslikuma poole.

Teiseks rohelise saia katsetuseks kasutasime spirulinapulbrit. Peab nentima, et vaatamata sellele, et tainas oli kenasti erkroheline, võttis see pärast küpsetamist hoopis teistsuguse tooni, mida mu ema siinkohal kutsuks „pasakarva rohelieks“. Suur asi edasi – vähemalt oli saial mingi värv. Maitse on aga spirulinasaial kusjuures üsna okei – selline pisut magus ja meremaitseline (spirulinat saadakse vetikatest). Kuid nagu siinkohal kombeks, siis oliiviõli ning soolaga läheb kõik.

Teine värviline sai tuli roosa, sedapuhku abiliseks peedimahl. Jällegi sai tainas kenasti roosakas, kuid pärast küpsetamist oli oma enam-vähem roosa värvuse säilitanud ainult koorik ning seest oli sai... roheline! Vaat' kus lops.

Kolmas värvisai tuli oranž, mille värv oli täpselt selline nagu lootsime nii tainategemise ajal kui lõpptulemusena. Värvi saime jahvatatud magusa paprikaga. Väga ägedad eksperimendid igatahes ning nüüd teeme teisipäeviti alati kaks saia – ühe värvilise ja ühe tavalise.

Kord olime tööl mina, Anna (üks väga vahva naine, kes meil mõnikord abiks käis, kuid nüüd, kui Adrianat ei ole, tema asemel töötab) ning Tina. Olin parasjagu köögis askeldamas kui viimane minu juurde tuli ning tasase häälega ütles: „Liisa, ma ei tea, mida teha! Tule korra õue!“ Järgnesin talle põnevusega ning enne, kui ta hooviukse lahti tegi, vaatas ta, et lapsi läheduses poleks, ning ütles siis „Ära lastele räägi!“. Seejärel tegi ta ukse lahti ning osutas sõrmega maha – seal lebas üks pirakas surnud musta värvi lind, vast varesest natuke väiksem. Muidugi oli selleks ajaks kohale jõudnud kaks kast, kellest üks pea vaatamata Tina hoiatusele ukse vahele pistis ning lindu nähes teistele karjus: „Kuulge, kõik, siin on surnud lind! SURNUD LIND!!“ Jestas, kui põnev ju!

Tina vaatas mulle nõutu näoga otsa. Kehitasin õlgu ja ütlesin lastele, et surm on igati normaalne ja loomulik elu osa, saab siis surma keegi teine või sa ise, ning midagi karta pole siin küll. Pean siinkohal mainima, et mu ema kunagise pikaajalise matusemuusikutöö tõttu oli surm kaudselt osa meie igapäevasest elust ning seega pole see minu jaoks midagi eriti suurejoonelist, mida tuleks peljata. Muidugi on kurb ja lein on ülioluline, kuid keegi ei ela igavesti ja ma olen sellega leppinud. Igatahes tuli teha matus ning käskisin kõigil näpud linnust eemale hoida, kuniks ma tuppa jooksin, paar pabersalvrätikut tõin ning linnu lastekarja pingsate pilkude all nende sisse mähkisin.

Seejärel küsisin Tinalt, et kuhu me ta matta võiksime. Ta tegi ettepaneku viia ta aeda, mis harilikult on kinni ja kuhu lapsi ei lasta. Selleks puhuks tehti see aga lahti ning siis hakkasime paari liivakastist laenatud mängukühvliga ühe mandariinipuu alla auku kraapima. Just nimelt kraapima, kuna umbrohujurikatest kubisevat tuhkkuiva ja kõva maad oli nende pisikeste liivalabidatega võimatu kaevata. Lõpuks andsime alla, panime linnu auku, kuhu ta ääri-veeri sisse mahtus ning panime ülejäänud mullariismed peale. Kuna keegi seal ei käi, ei ole muret, et tema pisut avalikku viimast puhkepaika keegi segab. Lapsed katsid ta haua pisikeste lillekestega ning läksid siis aiast välja, ise lauldes: „Elagu elu, elagu elu...“

Mulle tõi see väike seik oma lapsepõlve meelde, mil ikka sai surnud loomi maetud, olgu tegu siis hiirte, sisalike või lindudega. Hah, ja ega ainult siis – gümnaasiumiski matsime ühel korral tollase klassiõe Katiga kell viis hommikul ühe kähriku maha. Oh ajad.

Vaatamata sellele, et mu keeleoskus on piisavalt okei, on mul mõnikord raskusi pisikestest aru saamisega. Näiteks läksid ükskord liivakastis kaks kaheaastast, poiss ja tüdruk, omavahel nii raksu, et ma pidin Tina appi kutsuma. Too hiljem selgitaski mulle, et see iga on selline „mina-ja-maailm“, kus laps on väga eneseteadlik ja arvab, et tema on maailma naba. Kusjuures, panin juba ammu tähele, et see poiss just on viimasel ajal eriti jonnakaks muutunud ning lollitab ja segab vahetpidamata. Tina selgitas, et asi on selles, et ta ema, kes on viimaseid kuid rase, hakkab ilmselt varsti sünnitama ning poeg tunnetab sellised saabuvad suured muudatused intuitiivselt ära.

Mõtlesin siis, et Cucurumillos on teisigi lapsi, kes omale selle kümne kuu jooksul väikese õe või venna on saanud, ning nende puhul ma küll mingeid radikaalseid käitumismuutusi ei täheldanud, mille peale Tina ütles elutargalt, et see muudatus ei pea olema midagi ülisuurt. Näiteks ühel kolmeaastasel neiul, kel tualetiskäimine ammu selge ning kes kuus kuud tagasi endale väikeõe sai, tulid vahetult enne tolle sünnitähtaega taas tahtmatud seigad, mil õigeks ajaks poti peale ei jõudnud. Siis üks teine neiu, kes kaks kuud tagasi endale väikese vennaraasu sai ning kes hakkas natuke aega enne sünnitust küüsi närima. Täiesti juhuslikult. Kõik sellised asjad jäid minu pilgule varjatuks, kuid Tina, kel on endal kaks teismelist last, tabas kohe ära, et varsti hakkab nende perest midagi juhtuma. Nii lummav!

Paar korda olen pidanud mõne teise kasvataja appi kutsuma ka siis, kui ma saan väga hästi aru, milles tüli on, kuid ei oska kuidagi seda aidata lahendada. Näiteks selline seik.

Üks poiss leidis endale mingi ägeda toika, millega ta siis tükk aega mängis. Kui isu otsas, pani ta selle korraks maha ning läks eemale. Toigast nägi seejärel üks teine poiss, kes arvates, et see kellegi oma pole, hakkas sellega ise mängima. Siis tuli esimene poiss ja hakkas seda tagasi nõudma, kuna tema selle olevat esimesena leidnud, kuid teine ütles, et sa ju ei mänginud sellega ja nüüd leidsin selle mina. Mõlemad poisid olid endast väljas ning kuigi ma teadsin, et tegelikult Cucurumillos valitsevate reeglite järgi peaksid nad lõpuks ise lahenduse leidma, ei osanud ma neid kuidagi alguse kätte andmisega aidata.

Kutsusin Tina appi. Too kuulas asja ära ning palus siis mõlemal poisil ette kujutada seda, mida teine tunneb – esimene, kes toika leidis, siis seda, mis tunne on leida ja mängida toikaga, mis on tegelikult juba teise oma, kuid mille puhul ta arvas, et sel omanikku pole, ning teine seda, mida tundis toika algne omanik. Seejärel palus ta poistel ise lahendus leida, kuna tegelikult oli sellele toikale ju mõlemal õigus. Natuke aru pidanud, otsustasid nad minna teist toigast otsima. Ja oligi kõik – mitte mingisugust kärkimist ja täiskasvanu poolt liigselt sekkumist. Lapsed on võimelised juba maast-madalast lahendusi otsima, kui neile selleks võimalus anda!

Siis tahaksin ma rääkida Cucurumillo aiast, mis on lihtsalt ülilahe! Meil on seal juba teada-tuntud apelsini- ja sidrunipuud, mis korraga uuesti õitsema hakates kogu aia magusa lõhnaga üle ujutasid. Küll aga on avastamisrõõmu veelgi – viigipuu, mandlipuu (mis õitseb siis, kui lehti veel pole), aprikoosipuu, granaatõunapuu ja mu lemmik níspero, mis on Jaapanist pärit pisike oranž puuvili ja mida ma Eestis pole kunagi näinud. Vahepeal, kui oli suurhooaeg, leidus seda osades puuviljapoodides 99 eurosendise kilohinnaga ja siis ma ainult neid sõingi. Oi. Kui. Hea! Kusjuures, hetkel on virsiku- ja nektariinihooaeg, ehk siis hind neil on samuti 99 eurosenti kilo! Elagu lõunamaa!

Rääkides veel lastevahelistet suhetest. Meil on Cucus kaks kolmeaastast poissi, kes on omavahel parimad sõbrad, kuid nagu ikka, läheb mõnikord midagi pisut rappa. Nende tülid kahjuks aga päädivad alati rusikate ning üksteise löömisega. Kui Adriana veel tööl oli, nägin kord, kuidas ta taas nendega pragas, öeldes, et iga inimese keha on püha – nii sinu kui su sõbra oma – ning seda ei tohi lüüa. On täiesti okei olla vihane, kuid seda ei tohi elada teiste peal välja ei füüsilise ega vaimse vägivallana. Seejärel võttis ta poisid käe otsa, läks nendega raamatukoguruumi, kus oli terve hunnik patju, ning ütles, et kui on vaja viha välja elada, tehtagu seda patjade peal. Ja nõnda nad seal olid – tagusid jalgadega patju ning lõid neid vastu maad.



Väikesed lapsed on nii naljakad. Ja nii ettearvamatute ütlemistega.

- Vaatasin ühe pisikese poisiga raamatut kaslastest. Küsisin, et kas sul ka koduloomi on ning poiss vastas, et ei ole, kuna neil pole kodus süüa, ainult vett. Mõtlesin, et siin peab mingi konks olema, ning uurisin, et kas inimestele mõeldud toitu teil ikka on, mille peale poiss ütles, jah, ikka. Huh!

- Ühed tüdrukud mängivad mängutoa haiglanurgas. Patsient kurdab: „Doktor, mul valutab igalt poolt, aga siis ei valuta, kui mind lüüakse.“
Loodan, et ma sain millestki valesti aru.

- Kord, kui mul taas igahommikune puuviljahakkimine käsil oli, pistis üks pisike tüdruk iga poole minuti tagant pea välisukse vahelt kööki ning küsis igasuguseid küsimusi nagu „Liisa, millal meil lõunasöök on?“ ja „Liisa, mida me täna õpitoas teeme?“. Minu vaieldamatu lemmik: „Liisa, miks meil koolis prussakaid pole?“

- Üks viieaastane poiss küsis minult, et kas ma tean, mis on droon. Ütlesin, et ikka tean. „Oh, siis on tore, ma arvasin, et sinu maal neid ei ole. Meil on siin sellised suuuured, kas teil ka?“

- Mõnikord olen hommikuti lugenud lastele jutte ette. MINA. See oli alguses päris õudne, sest kui tuleb ette mingi pikk ja kole sõna, ei teagi kohe, kuidas seda hääldama peaks. Üks sellistest hommikutest lõppeski ilmselt selle tõttu natuke äkitselt. Olin ühele neiule just ühe jutu ette lugenud ja küsisin, et kas loeme midagi veel, mille peale tüdruk ütles, et on parem, kui Tina loeb. Tina on mu hispaanlannast töökaaslane, kes tavaliselt lastele raamatuid ette loeb.
Noh, juhtub.

Väike kõrvalepõige seoses juttudega. Leidsin meie riiulist raamatu „Punamütsikese“ muinasjutuga. Küll aga oli versioon pisut teistsugune. Lugu algas enam-vähem samamoodi nagu me seda teame, aga selles osas, kus hunt Punamütsikese vanaema ära sõi, vot seda osa nägi pealt vanaema kass. Seejärel läks hunt vanaemaks maskeerituna tema voodisse ning kui Punamütsike kohale jõudis, üritas kass teda hoiatada. Tüdruk aga ei kuulnud teda, aga mõistis lõpuks, et vanaema on ikka väga veider, lõi kartma ja ütles vanaemale, et ma lähen korraks kakale, ning põgenes siis kempsust ära koju. Õige vanaema aga jäigi hundi kõhtu.
Pärast seda mõistsin, miks see raamat kõige ülemisel riiulil on.

Tööväliselt on mu elu käinud üles-alla, seda eriti emotsionaalsel tasandil. Füüsilisel selles osas, et paar päeva pärast mu rattaõnnetust käisin arsti juures, kes mu käest küsis, mis mul viga on, ning minu kurtmise peale et kõndida ja istuda on valus, torkas korra nii muuseas sõrmega mu sabakonti ning kirjutas saatekirja kümneks sessiooniks rehabilitatsioonikliinikus.

Kõik oleks ju täitsa tore, tasuta massaažid  ja särkvärk, kui ainult nii kuradi palju ootama ei peaks! Kokku saan kolm protseduuri valu leevendamiseks – kõigepealt mingi magnetiteraapia, seejärel pannakse mulle mingisugused väikesed ringikujulised lapatsid seljale (samal ajal soojendab punane lamp mu selga) ning aetakse mulle pisut elektrit keresse ning viimaseks on massaaž. Kõik võtaks aega maksimaalselt kolmveerand tundi, aga ootamiste tõttu läheb mul aega kaks korda rohkem. Arutasin seda ükskord oma massööriga ning ta ütles, et kliinik ongi pidevalt pilgeni täis broneeritud ning terapeutidel tööd kõriauguni. Ja et osad patsiendid peavad paremaks saabuda pool tundi, mõni poolteist tundi hiljem, ajab see kogu graafiku sassi.

Igatahes said mu istumis- ja astumisprobleemid juba pärast kolmandat sessiooni korda ning tundus, et see arst pani mulle needuse seal kümme korda käia ikka täiesti lambist. Aga samas, kael tahab alati mudimist saada ja praeguseks on jäänud vaid kolm korda, seega ei ole hull!

Emotsionaalsel tasandil on olnud selline ameerika mägede tunne. Sain lõpuks aru, et ei ole siiamaani leidnud seda motivatsiooni, et tagasi õppima minna. Selleks ma tegelikult ju vaba aasta võtsingi. Just oma viiulituleviku osas olen ma veel rohkem segaduses ja ma pole kindel, et tahan sel alal jätkata, vähemalt praegu mitte. Pärast sellist aega lõunas tundub tagasi muusikamajja harjutama minek nii sürreaalne. Kuid mul on jäänud veel üks aasta, kõigest üksainus, ning üritan sellega ühele poole saada vaatamata sellele, et võlgu on oi kui kole palju. Ja kui vaja, siis nutan ja lõpetan. Sest siis ma saan siia tagasi tulla. Vaatamata kogu sellele hullumajale, mis Hispaanias elades kaasas käib, on mulle siin meeldima hakanud. Jah, kole palav on, aga mis seal ikka. Eestis on kole külm. Lõppude lõpuks pole vahet, millises ekstreermsuseskaala otsas parajasti asud.

Samuti on mind viimastel nädatel sellised pisiasjad, mis mind enne külmaks jätsid, jubedalt ärritama hakanud. Vastamata sõnumid, nelja-aastane tüdruk, kes tahab, et ma tal pärast kakamist peput pühiks (kord istusime ligi veerand tundi kempsus, kuni ma üritasin talle selgeks teha, et miks on oluline selliseid asju ise teha), öösiti korteris ringi kolavad ja duši all käivad korterinaabrid (torud lähevad lärmakalt minu toast läbi), mulle rääkimata jäänud olulised asjad, kuradi Hispaaniale omane pidev ootamine ja palju muud... oeh, ainult viriseks, ja tõsi ta on, nutaks ka. Ja ma ei tea, miks see nii on.

Möödunud teisipäeval, kui meil oli teiste vabatahtlikega koosolek, kurtsin seal oma kurba elu ning Noemi, meie haldjast ristiema, ütles, et tegelikult ei peaks ma nii palju muretsema ja kõik on okei. Teistel vabatahtlikel on olnud sellised „kakaperioodid“ (nimi, mille pani sellistele masendusaegadele meie üks  meie koolitajatest saabumisjärgsel koolitusel) juba alguses, osadel keskel, aga mul alles nüüd, aasta lõpus, kuna alati olen ma öelnud, et tööl on kõik tore ja muidu ka kõik tore, vaatamata haigustele. Seega on ilmselt praegune aeg suur hunnik pisikesi läbielamata emotsioone, mis aeg-ajalt kõik korraga välja voolata tahavad. Teavad ju kõik, mis juhtub, kui pilgeni täis veeklaasile üks tilk liiga palju saab. Loodan, et läheb paremaks.

Kui need emotsionaalsed madalseisud välja arvata, on kõik hästi. Sain omale uued prillid ja läätsed ning pärastlõunati käin end meie katuseterrassil pruunistamas.  Päike võtab hästi!

Ja ega muud olegi. Ootan suve. Kooli ei oota üldse. Tagasitulekut ka väga mitte. Aga usaldan elu, sest lõpuks läheb ikka kõik nii nagu peab.

Selle ülipika postituse lõpetuseks jagan teiega üht toredat väljasõitu Pou Clar'i (pisike mageveeoaas mägede vahel) ning Bocairent'i külakesse. Aitäh kutsumast, Kadri-Ann!!!


Mu reisikaaslased sulistasid nagu mingid kalad. Minul ununes ujumisriietus maha, aga vahet pole - sellesse külma vette poleks mind ajanud mitte mingi väevõim.




Jõudsime Bocairent'i


Nende aknakeste taga on terve rida mauride pisikesi, aga valgusküllaseid koopaid. Saime nendes ronida. Meenutasid nad ülisiledad tunneleid ning üles-alla ronimist oli väga palju. Seljakottidega näiteks sisse ei lastud.



8. mai 2016

Ood Hispaania liikluskultuurile (ja kuidas see viimane mind haiglaga tuttavaks tegi)

Kõigepealt alustan sellest, et mul on nüüd lõpuks ometi oma jalgratas, millel vanust juba kaks kuud. Selline ilus korralik valget värvi naistekas, mis Carrefourist minu juures uue kodu leidis mitte kaua aga pärast seda, kui oma uude korterisse kolisin. Isegi korv on olemas. Ilmad olid juba tol ajal kaks kuud tagasi piisavalt soojad, et ka hommikuti, mil ma tavaliselt rõvedat niisket külmatunnet kirusin, sai üsna edukalt jalgratta seljas tööle kimada. Mu vanast korterist pidin vaid paar peatust trammiga minema, et Cucurumillosse jõuda, uuest korterist tööle on vahemaa aga umbes seitse kilomeetrit, mis iga päev jalgrattaga maha vändata oleks ideaalne vahemaa. Oleks.

Küll aga ei osanudki ma ärahellitatud trammifännina ette näha, milline õudusseiklus on tõeline Hispaania liiklusmelu jalgratturi jaoks. Ma ei tee nalja kui ütlen, et terve esimese nädala, kui jalgrattaga hommikul tööle jõudsin, vahutasin vihast ning purskasin kõik oma arvamuse kohaliku liikluskorralduse kohta oma töökaaslaste peale välja. Nendel ei jäänud muud üle kui kaastundlikult pead vangutada ning Cristina lisas ainult ühe kokkuvõtva sõna - fatal.

Minu teekond Plaza Camachoselt Cucurumilloni on selline. Kõigepealt sõidan üle jõest üle viiva vana silla ning seejärel ületan ühe kohalikus mõistes täiesti rahuliku kolmerealise sõidutee, mis hommikuti kubiseb signaalitavatest autodest, igas suuruses ja värvis bussidest ning jalakäijatest, kel kole kiire on igale poole jõuda ning kes nina telefonis ei suuda ümbritsevale mingit tähelepanu anda. Seejärel möödun katedraalist, mille uksed on igal hommikul lahti ning mille ees on alati ühed ja samad kerjused, ning vuran mööda üht jalakäijatetänavat kuni väljakuni, kus asub Murcia vanim puu. Väljaku lõpust algab üks järjekordne veider tänav, mille keskel on suur riba jalakäijatele ning mille ümber on üks ühesuunaline rada autodele. Minnes mööda seda tänavat, end autodega sõbralikult ära mahutades, kuna rattarada on just sinna paari kollase rattapildikesega märgistatud, jõuan igahommikuse tohuvabohu Plaza Circularini, kus saavad ühe suure ringi peal kokku autod, bussid ja meie Tallinna trammide kauge sugulane rohelist värvi señor Kapsauss. Seal tuleb mul aeg-ajalt ratta seljast maha tulla ning jalakäijate massi sulanduda, kuna eraldi rattarada seal pole.

Plaza Circularist tuleb mul vahelduva kirumisega jõuda trammipeatuseni, mis on vaid üks peatus enne mu kunagist kodupeatust Abenarabit. Sealt algab lõpuks ometi eraldi tähistatud rattatee, mis laia toreda kolmekilomeetrise rohelise ribana viib mu töökoha ümbruses olevate huertadeni välja. Selleks, et aga sinna jõuda, on mul vahepeal vaja esiteks ületada neljarealine sõidutee, mille keskel on ennast sisse seadnud eraldi pisikese teekese peal ka kunstmurusse uputatud trammirööpad.

Siinkohal tulevad jälle mängu jala käivad hispaanlased, kellel on hommikuti alati kuhugi jube kiire. Kohe isegi nii, et fooris olev punane tuli neid ei heiduta. Esimeses ülekäigukohas puudub trammirööbaste vahel eraldi ooteala jalakäijate jaoks, mis tähendab, et ideaalis peaksid inimesed seisma kenasti kõnnitee servas, laskma trammi mööda ning siis, kui roheline tuli seda lubab, saavad nad lõpuks teisele poole liikuda.
Aga unistage edasi. Ühel hommikul oli mul selline vaatepilt seal samal ülekäigul. Inimesed jooksevad punase tule ajal üle tee, kui autodevoog korraks pisut väiksem on, jõuavad siis trammiteele, kui ups - teiselt poolt üle ei saa, kuna järjekordne autolaviin on just liikvele saanud. Ja siis tuli tramm, meeleheitlikult kella helistades ja signaali lastes (siinsetel trammidel on miski lehmakella meenutav signaal, millega nad tähelepanu püüavad, ning samuti igaks juhuks üks valjem autosignaali meenutav heli, millega rööbastel koperdavaid inimesi ära ajada). Kogu sellest lärmist polnud aga kasu, kuna inimestel polnud kusagile minna, seega jäi tramm lihtsalt seisma, et neid inimesi mitte alla ajada. Keset sebra. Korraga läks põlema jalakäijatele mõeldud roheline tuluke ning kogu minuga tee ääres seisnud rahvamass läks nagu üks mees üle tee trammi tagant, kuna too oli terve ülekäigukoha ära blokeerinud.

Trammiala ümbritsevaid äärekive silmitsedes mõtlesin, et kas päriselt ka tuleb mul nüüd oma rattaga hakata suuremat sorti ringi tegema, aga teades, kui palju ma oleks pidanud järgmisel roheliseni ootama, võtsin ratta käekõrvale ning hakkasin astuma. Viimasest kahest reast jõudsin üle alles siis, kui tuli taas punane oli, kuid palvetasin omaette, et autojuhid mind ikka ühes tükis üle laseks. Õnneks läks hästi.
Nüüd ma saan aru, miks kapsaussid vahepeal hiljaks jäävad. Jalakäijate pärast.

Pärast seda ülekäiku lahutab mind veel vaid üks sebra, sedakorda üle kuuerajalise sõidutee. Kõik oleks ilmselt väga tore, kui sellesama sebra ääres poleks koolimaja. Hüva, koolimaja oleks isegi üle elatav, aga lapsevanemad, kes oma võsukesi kooli tuues auto otse ülekäigurajale pargivad, ei ole seda teps mitte. Katsu siis sealt teisele poole teed saada isegi siis, kui sul juba roheline tuli on. Kuna seda ülekäiku kasutavad ka väga paljud lapsed, on seal igal hommikul punase tule “käepikenduseks” üks politseinik, vile suus. Parem karta kui kahetseda.

Kui lõpuks ometi õnnestub üle tee saada, on rõõm suur - rattatee! Mõnuga saab juba hoo sisse, kui korraga tuleb kella tiristada, pidur peale panna ning “PERDONAME!!” (vabandage mind) hüüda, kuna üks telefonis peituvasse internetiavarusse uppunud preili on kõnniteelt kõrvale kaldunud. Sellist käitumist tuleb tihti ette ning olen pidevalt äärepealt alla ajanud tädikesi, kes rattateed ületades ei suvatse vaadata, kas kedagi tuleb ka, lapsi, kelle vanemad viimasel minutil märkavad, et pisikesed on kusagile ära kadunud ja kes täiesti ootamatult rattateel välja ilmuvad, paarikesi, kes minu tulles keset teed äkitselt seisma jäävad ning võtavad paar sekundit otsustamiseks, et kas minna nüüd edasi või tagasi… oeh.

Enne, kui rattatee mind lõpuks ometi sidrunipuude vahele viib, tuleb ületada veel üks kole neljarealine ülekäik, mis asub ühe veel koledama ringtee kõrval. Selleks, et jalakäijale roheline tuli tuleks, peab nuppu vajutama. Millest aga mina aru ei saa, on selle nupukese ajastus. Mõnikord pean ootama ligi viis minutit (kusjuures autot seisavad, aga mul on ikkagi punane tuli), teinekord ainult hetke, kuni tuli roheliseks läheb. See ajab mind segadusse. Ühel hommikul pidin äärepealt ühele väikesele veoautole külje pealt sisse sõitma, kui too oma punase tule alt ootamatult otse mulle ette sõitis. Roolis olnud vanamees lõi ainult vabandavalt käega. Kui aga õnnestub sellest ülekäigust ühes tükis üle saada, on elu lill - tee viib läbi sidruni- ja apelsiniõielõhnalise huerta, kus linnud laulavad, päike särab ja ühtegi autot ei liigu. Milline rahu! Natuke sellist nautlemist ning jõuangi kuumaastikku meenutavale tühermaale, kus pärast mõnginast aukude vahel manööverdamist jõuangi tööle.
Ja siis pärast koju tagasi…
Tagasisõidud on harilikult pisut rahulikumad, kuna kesklinnas vastalanud siesta tõttu sellist rahvamassi pole. Aga ainult pisut.

Terve esimese rattanädala igal hommikul tööle jõudes mõtlesin, kas kogu see närvide kulutamine on ikka seda väärt. Aga ma ei andud alla. Olen nii tänulik oma kaitseinglitele, kes mind tervelt kaks kuud aitasid ühes tükis hoida. Küll aga juhtus meie koostöös mingi nihe möödunud neljapäeval, mil ilmselt sedakorda mitte nii hea õnn ja ühe autojuhipreili hajameelsus andsid mulle lõpuks võimaluse Hispaania haiglat ka seestpoolt näha.

Sõitsin pärast tööd aja kokkuhoiu mõttes osa maast tagasi hoopis trammiga, kuna liin, mis jätkub pärast Plaza Circulari, läheb mööda ka Carrefouri kaubamajast ning sinna oli mul asja - tahtsin sealt osta kaalu, kuna noh, rannahooaeg käes, särk-värk, võiks ikka numbritel ka silma peal hoida. Sain kaalu (kena klaasist ja lillekestega), sain hunniku jogurteid - igati kordaläinud käik.

Hakkasin rattaga kodu poole sõitma ning jõudsin siis sinna veidrale tänavale, kus keskel laiutab suur jalakäijate allee koos välikohvikutega, paremale poole on pargitud autod kenasti külgboksides üksteise järel. Sõitsin siis minagi nagu ikka autodega sõbralikult teed jagades paremas ääres kui korraga avanes ühe eesoleva pargitud auto juhipoolne uks. Mu katsed samaaegselt pidurdada ning uksest mööda manööverdada läksid aga nurja ning kuna mu vasak käepide jäi autoukse taha kinni, olingi ma järgmisel hetkel juba suure kaarega asfaldil. Möödus veel üks hetk ning autost tormas välja tumedate juustega naine, keda saatsid kõrval olnud kohvikus istunud inimesed, kes mind üles aitasid ning mu koos rattaga tee pealt eemale kohvikusse istuma panid.

Istusin seal toli peal, šokist nuttes. Mu pea oli kõva kolakaga asfaldiga tutvust teinud ning hiiglaslik muhk pea taga oli juba kuju võtmas. Parem õlg valutas. Istmik valutas. Jube halb oli olla. Ja mu ümber inimesed, kes hispaania keeles vurinal vadistasid. Ma sain kõigest aru, aga vastamine võttis viis korda kauem kui tavaliselt. Mulle öeldi, et kiirabi on tulemas ning otsustasin, et helistan meie haldjast ristiemale Noemile, kes veerand tunni pärast kohale jõudis. Kiirabil võttis tulek aega kümme minutit. Ju siis kui verd pole, on kõik hästi. Ootamise ajal rääkisin juttu ning selleks ajaks, kui kiirabi kohale jõudis, olin juba üsna rahulik. Kogu selle aja oli autojuht seal, koos temaga ka kaks kohvikukülastajat. Otsustasime kiirabiga, et ootame Noemi ära, muidu ma jään seal haiglas äkki hätta just keelebarjääri pärast.

Kiirabiarst, üks tore noormees, pakkus välja, et ma võiks autos oodata. Ma pole kunagi varem kiirabiautos käinud, see konkreetne oli mingi eriti pisike. Lõpuks saabus Noemi. Jagati telefoninumbreid - kaks kohvikukülastajat andsid enda numbrid juhuks, kui hiljem peaks tunnistajaid vaja minema. Samuti saime ka autojuhi numbri, sest hiljem oli meil vaja haiglast saadud liiklusõnnetuse registreerimise leht ära täita. Otsustasin, et ei hakka politseid kutsuma, sest milleks? Autojuht, noor brünett tütarlaps, oli väga abivalmis ning kuna õnnetus juhtus tema tõttu, maksab tema kindlustus kõik kulud kinni.

Sõitsime siis haiglasse, mis asus minu endisest korterist kaheminutilise jalutuskäigu kaugusel. Vajalik fakt - mul on nüüd Murcias sissekirjutus (mis kehtib viis aastat, pärast mida on ainult pikendamise vaev, seega saan siia alati tagasi tulla, kui on tahtmist), aga mu vanas korteris, seega sai just see haigla valitud. Kuna mul käis pea ringi ning istumise-astumise protsess oli päris piinarikas, toodi mulle kohale jõudes ratastool. Ma pole kunagi varem sellises seadeldises istunud, samuti polnud Noemi vaatamata oma pikale minevikule vabatahtlikega jändamisega pidanud veel ühegagi liiklusõnnetusega haiglas käima, veel vähem kedagi ratastoolis lükkama. Mulle tundus, et ta nautis seda osa sajaga.  

Haiglas läks üllatavalt kiiresti. Ajasime natuke paberimajandust ja mulle anti isegi käepael, millel oli kirjas haigla nimi Morales Meseguer ning Lisa Koemets. See Liisa vs. Lisa võitlus jääb minuga ilmselt alati, kui mõnes välisriigis reisin, sellega olen nüüd lõpuks harjunud. Küll aga on veider, kuidas saab dokumendi pealt nime nii valesti maha kirjutada. Sissekirjutuse tegemisel migratsiooniametis käies oli sama lugu - esimesel kätte saadud kaardil ilutses Lisa Koemets. Selle pisikese apsaka peale ma tõstsin siiski häält, kuna kui ma äkki tahan tulevikus Hispaanias ametlikult tööle tulla, on äkki natuke jama, kui kui dokumendis on teine kirjapilt. Seejärel anti mulle vabanduste saatel uus õige nimega roheline kaardike. Selle haiglakäepaela osas andsin aga alla, las ta siis olla.

Järgmine peatus oli ootesaalis, kus oma ratastooliga teenisin teiste patsientide poolt nii mõnegi küsiva pilgu. Sealt aga kutsuti meid varsti arsti vastuvõtule, kes kiirelt üle küsis, mis juhtus, mu vigastused kirja pani ning ühte teise ootesaali saatis. Seal saime hetke hinge tõmmata, kui meid omakorda röntgeniruumi järjekorda kutsuti. Röntgenisse Noemit enam sisse ei lastud ning seega ütlesin esimese asjana medõele töllilt: “Español muuuuuy lento, por favor” (vääääga aeglane hispaania keel, palun), mille peale õde muigas ning käskis mul selles kõledas, hämaras ja avaras röntgeniruumis metallasjad küljest võtta. Aga asi, mis oli aeglasem kui minu ja selle medõe hispaania keeled kokku, oli mina, täpsemalt mu liigutused. Kuna liigutada oli kuradi valus, võttis kõik pisut aega.

Teise pildi jaoks, mis tehti mu istmikuosast, pidin ma minema külili mingisuguse lavatsi moodi asja peale ja oi kui järjekordselt valus see oli. Kui fotosessioon läbi sai, naasin Noemi juurde, kuid paar minutit hiljem kutsuti mind tagasi, kuna teine pilt oli untsu läinud. Läksin siis teise veel kõledamasse saali, mille keskel oli ainukesena valgustatud seesamune lavats, kuhu mul tuli jälle pikali heita. “Ole paigal!” hüüdis nüüd üks medvend ning läks ruumist välja, jättes mind üksi sellesse sürreaalsesse veel sürreaalsemate masinahelidega tuppa külili, jalad kronksus, lamama. Korraga tuli korraldus mitte hingata, mille puhul ma mõtlesin juba, et huvitav kui kauaks, kui kohe kõlas “Muy bien!!” (väga hästi) ning oligi kõik. Seejärel pidime naasma tagasi esimesse ootesaali, kust pärast natukest ootamist, mille keskel avastasime, et üks jogurt oli põrutuses katki läinud ning mu kotis pisut pahandust teinud, läksime uue arstionu juurde. Too küsis jälle, mis juhtus, ütles, et röntgenipildid olid korras ning hoiatas, et järgmistel päevadel võib valulik olla, samuti võib tunda anda kael, mis tol hetkel haiget ei teinud.

Pärast viimast arstionu olimegi vabad. Tundsin end piisavalt hästi, et koju jalutada, seega ei hakanud me taksot võtma ning läksime tagasi jalgsi. Peatuse tegime ajaloomuuseumis, et mu ratas ning kaal kaasa võtta, kuna olin need sinna jätnud, ja autojuhiga asjad ära klaarida. Meil oli vaja tema auto andmeid, kindlustusinformatisooni ning allkirja haiglast saadud paberile. Sellega probleeme ei tulnud ning läksime lahku rahumeelselt, neiu veel vabandas mitu korda.

Noemi saatis mu koju. Ma olen talle nii tänulik. Ta on maailma parim koordinaator-mentor-hoolitseja-asjaajaja, kes ühel grupil vabatahtlikel olla saab!

Kodus viskasin end suure oige saatel korra pikali, vaatasin lakke ning mõtlesin, et mis pagan nüüd juhtus. Kõik läks nii kiiresti! Ja nüüd siin ma olen, ainsateks mälestusteks valutav istmik, hiiglaslik muhk peas ja põrutada saanud parem õlg. Ja haigla käepael. Kusjuures, kaal jäi terveks vaatamata sellele, et korra suure kolakaga vastu maad käis. Rattal polnud ka midagi viga, ainult kett oli suurest ehmatusest maha jooksnud.

Reedel ma tööle ei läinud ja parem oli - arsti ennustatud kaelavalu oli kohale jõudnud. Olin eelmisel õhtul peljanud, et ei saa üldse magada, kuna muhk mu pea tagaosas, mis alati endast kõva valuga tunda andis kui üritasin selili olles pea padjale panna, ei lubanud mu normaalselt ennast ringi keerata, kuid magasin nagu koomas, ilmselt terve öö jooksul siis ühe külje peal. Täna, laupäeval, on asi naaatuke parem, kuigi istumine, kummardamine, pikali heitmine ja kükitamine käivad mul praeguseni väikeste leebete vandesõnade saatel.

Ma pean end mitu korda paremaks ratturiks kui autojuhiks, kui selline asi võimalik on. Aga nagu näha, õnnetused ei hüüa tulles ja võivad ikkagi tulla ka siis, kui sa ise süüdi pole. 

Ja veel. Mul pole kogu oma teadliku elu kaheksa kuu jooksul nii palju jamasid tervisega olnud kui nüüd sel lõunamaal veedetud ajal. Mis järgmiseks?! Laotage aga lagedale, ma olen valmis!